Naine toitis laste kõrvalt rinnapiimaga ka meest

Ameeriklanna Rachel Bailey (32) sai 2023. aastal laialdaselt tähelepanu, kui tunnistas, et toidab lisaks oma kolmele lapsele rinnaga ka oma abikaasat Alexanderit (32). Nüüd, 18 kuud hiljem, jagab ta oma mõtteid värskes vlogis.

Rachel ja Alexander filmisid endast video vaatamas episoodi saatest “My Strange Addiction”, kus esmakordselt rääkisid maailmale oma harjumusest. Kuigi paljude jaoks võib tunduda tegu veider, rõhutas Rachel juba siis: „See ei ole meie jaoks mingisugune ebatavalisus, vaid viis, kuidas emotsionaalselt sidet tugevdada.“

Kuidas see kõik algas?

Kõik algas 2016. aastal, kui paar läks lastega puhkusereisile. Rachel oli tol ajal veel imetav ema, kuid unustas kaasa võtta rinnapumba ning tundis tugevat valu. Selleks, et naise vaevu leevendada, otsustas Alexander teda aidata – ja jõi piima otse rinnast. Rachel tunnistas hiljem, et see tugevdas nende suhet viisil, mida nad poleks osanud ettegi kujutada.

„Seda on… piinlik vaadata“

Kuigi paar rääkis kogemusest avameelselt, tunnistasid nad nüüd, et episoodi vaatamine oli väga raske. Rachel nimetas episoodi korduvalt piinlikuks ja ütles, et ei suuda mõningaid hetki isegi vaadata. Alexander lisas, et tunne on nagu vaataks midagi, mis pole kunagi juhtunud: „See on täiesti sürreaalne.“

Episoodis meenutati ka hetki, kus Alexander jõi rinnapiima 3–4 korda päevas, alati peale laste toitmist. Paar rõhutas, et tegemist ei olnud kunagi millegi seksuaalsega, vaid ühise hetkega, mis neid inimesena lähendas.

Elumuutus ja uus rutiin

Pärast kolmanda lapse võõrutamist 2023. aastal pidi ka Alexander „imetamisest loobuma“. Rachel tunnistas, et nad isegi „leinasid“ seda ühise aja rituaali ning kaalusid lühidalt ka neljandat last, et kogemust korrata. „Aga mõistsime, et see oleks liiga drastiline ja otsustasime leida muid viise, kuidas lähedust hoida,“ sõnas ta.

Tänaseks tõuseb paar iga päev kell 5 hommikul, et koos aega veeta, mediteerida ja päeva rahulikult alustada.

Rachel võttis kogemuse kokku: „See oli midagi, mida me jagasime, ja me jääme seda alati mäletama. Me ei häbene seda, sest teame, et see ei olnud halb ega vale – see oli lihtsalt meie viis teineteise eest hoolitseda.“