Superregister, mis näeb kõike? Krediidiregistri ümber kasvab vastasseis

Valitsus on juba aastaid püüdnud luua nn positiivset krediidiregistrit, mis koondaks inimeste kõik finantskohustused. Mullu jõudis eelnõu riigikogus esimese lugemiseni, kuid edasiliikumine takerdus osapoolte erimeelsustesse. Eriti teravaks kujunes vaidlus inkassofirmade rolli üle.

Registri loomise eesmärk on piirata ülelaenamist. Eestis on hinnanguliselt ligi 85 000 võlglast ning seadusandjate hinnangul aitaks olukorda parandada süsteem, mis ei lubaks laenu anda inimesele, kelle kohustused on juba üle jõu käivad. Eelnõu toob välja, et ülelaenamine kahjustab lisaks majanduslikule olukorrale ka inimeste vaimset ja füüsilist tervist.

Kuigi laenuandjad peavad ka praegu kontrollima laenuvõtja maksevõimet, ei ole kogu vajalik info alati kättesaadav. Positiivne krediidiregister koondaks kõik inimese laenukohustused ühte andmebaasi ning muudaks kontrolli kohustuslikuks. Kui laenuandja annaks laenu inimesele, kes on juba üle laenanud, ähvardaks teda trahv: eraisikule kuni 100 000 eurot ja ettevõttele kuni miljon eurot.

Eelnõu näeb ette ka võimaluse, et inimene saab endale vabatahtlikult kehtestada laenuvõtmiskeelu, mis toimiks sarnaselt hasartmängukeelule. Keelu lõpetamiseks tuleks oodata vähemalt kuus kuud.

Praegu on siiski lahtine, milliseid andmeid register täpselt koondama hakkab. Seaduse järgi määrab andmete koosseisu rahandusminister oma määrusega. Arutelu käib muu hulgas selle üle, kas registrisse peaksid minema ka maksehäired või piirdutakse ainult laenusummadega. Teistes riikides kasutusel olevad sarnased registrid sisaldavad kohati väga ulatuslikku infot, sealhulgas andmeid sissetulekute ja vara kohta.

Rahandusministeerium tunnistab, et selline keskne andmebaas võib tuua kaasa kuritarvituste riski. Lisaks laenuandjatele saaksid registrit kasutada ka kohtud, julgeolekuasutused, pankrotihaldurid, statistikaasutused ja mitmed teised riigiasutused. On ka osapooli, kes sooviks kasutajate ringi veelgi laiendada.

Registri loomine plaanitakse tellida riigihanke kaudu erafirmalt. Arendus võiks maksta kuni 1,7 miljonit eurot ning ülalpidamine ligikaudu 200 000 eurot aastas. Kuigi alguses kataksid kulud pangad ja krediidiandjad, jõuab kulu lõpuks tarbijani. Samuti on vaidluse all päringutasud, mida peaksid maksma laenuandjad.

Suurim erimeelsus puudutab inkassofirmasid. Pangad leiavad, et ka inkassod peaksid esitama registrisse võlaandmeid, kuna nõuete loovutamisel muutub just inkasso inimese tegelikuks vastaspooleks. Rahandusministeerium on seni seisukohal, et inkassofirmad ei ole laenuandjad ega peaks seetõttu registris osalema. Rahanduskomisjonis on hoiatatud, et selline lahendus muudaks krediidiregistri ebatäpseks ja sisuliselt poolikuks.

Allikas: BNS