Juhtida võimete piiril, kuid jääda inimeseks

Autor: Andero Keronen, No Bananase kaasasutaja ja juht

Juhtimine on maraton, mitte sprint. Olles üle 20 aasta ettevõtluses tegutsenud, olen kogenud nii edukaid kasvuperioode kui ka kriise, mis on sundinud mind end ja oma ettevõtet ümber mõtestama. Üks kõige olulisemaid õppetunde, mida olen juhtimise kohta õppinud, on see, et võib töötada oma võimete piiril, kuid samal ajal peab säilitama inimlikkuse – nii enda kui ka oma meeskonna suhtes.

Kui alustasin No Bananasega, olin harjunud, et kõik sõltub minust. See tundus loomulik – ma tundsin toodet, ma tundsin turgu ja olin harjunud tegema otsuseid kiiresti ja intuitiivselt. Kuid mida suuremaks kasvas ettevõte, seda rohkem tundsin, et olen ise muutumas takistuseks. Minu soov kõike kontrollida ei lasknud ettevõttel täielikult areneda, sest ma ei andnud oma meeskonnale piisavalt ruumi otsustamiseks ja vastutuse võtmiseks.

Mikrojuhtimisest lahti laskmine ei tulnud üleöö

See oli valuline protsess, kus pidin endaga aus olema ja tunnistama, et ma ei saa kõike ise teha. Kui meeskond kasvab, peab juht olema valmis delegeerima, aga mis veelgi olulisem – ta peab olema valmis usaldama. See ei tähenda lihtsalt ülesannete jagamist, vaid ka selgeks tegemist, et inimestel on õigus eksida ja õppida.

Mõistsin, et minu ülesanne juhina ei ole mitte kõige teadmine ja otsustamine, vaid õige keskkonna loomine, kus inimesed saavad oma parima potentsiaali realiseerida. Selleks peavad nad tundma, et nende arvamus on oluline ja nende tööd hinnatakse. Kui juht tahab, et tema inimesed võtaksid vastutust, peab ta andma neile võimaluse tunda end kaasatuna, mitte lihtsalt täideviijana.

Vastutustunne teeb juhtimisest üksildase teekonna

Olen kogenud, et juhtimine võib olla väga üksildane teekond, eriti ettevõtja jaoks. Isegi kui sul on meeskond, võib tunduda, et kõige lõplik vastutus lasub ikkagi sinu õlul. Ja see vastutus võib olla raske koorem.

Mingil hetkel jõudsin murdepunkti. Olin No Bananases loonud tugeva tiimi, kellel oli potentsiaal ja kompetents, aga ma ei osanud neile seda ruumi täielikult anda. Samal ajal hakkas minu vaimne tervis selle koorma all kannatama.

Ma mõistsin, et pean muutuma. Õppisin küsima abi. Hakkasin teadlikumalt tegelema oma vaimse ja füüsilise tervisega. Regulaarne treening, meditatsioon, hommikused rutiinid – kõik need said minu jaoks oluliseks osaks. Aga kõige suurem muutus tuli sellest, kui õppisin endale ütlema: “See on okei, kui ma ei suuda kõike ise.”

Kui juht tahab oma ettevõtet edukalt kasvatada ja samal ajal inimeseks jääda, peab ta teadlikult looma keskkonna, kus on ruumi eksimustele, õppimisele ja enese arengule. Sest edukas ettevõte ei ole ainult numbrid ja tulemused – see on ka see, kuidas inimesed ennast selles ettevõttes tunnevad.

Ja see algab juhist.