Viimastel päevadel on rahvusvahelises meedias taas kõlapinda saanud teema, mis paneb küsima, kui kaugele on lääne ühiskonna liberaalsus tegelikult jõudnud. Brasiilia päritolu, kuid USA meediaruumis tegutsev täiskasvanute platvormi staar Andressa Urach avaldas, et tema 19-aastane poeg Arthur töötab tema juures täiskasvanutele mõeldud sisu tehes kaameramehena.
Situatsioon, mis mõne meelest on „pereäri“, tõstatab teiste jaoks väga selge küsimuse: kas siin on ületatud terve mõistuse piir?
Poeg annab juhiseid, kuidas ema peaks kaadris olema
Sotsiaalmeedias leviv klipp Hispaania kanalile Programa Chupim antud intervjuust näitab Arthuri avameelset kirjeldust sellest, kuidas ta oma ema tööprotsessis osaleb. Tema sõnul ei ole tegemist millegi erootilisega, vaid lihtsalt ametiga:
„See on töö. Ma ütlen, mis asendis ema peab olema, kuidas kaamera nurk paremini müüb. See on kõik.“
19-aastane lisas, et tunneb end mugavalt ja ei näe olukorras midagi kummalist. Kuid just seesugune situatsiooni „normaliseerimine“ tekitas suurt vastukaja. Kas selline ongi uus normaalsus?
Laiema kõlapinna sai kogu see “pereettevõte” tänu sellele, et intervjuus kirjeldati valesti läinud täiskasvanute stseeni, mida poeg oli filmimas.
Kommentaariumides peegeldus ühene seisukoht: „Täiesti jälk,“ sõnas üks kommentaator. Teine aga arvas, et see pole enam moraalne küsimus, vaid psühholoogiline: „Kuidas me jõudsime olukorda, kus seda peetakse normaalseks?“
Kus jookseb terve mõistuse piir?
Selles loos pole keskne mitte Urach ega tema poeg, vaid laiem küsimus:
Kas täiskasvanutele mõeldud tööstus on normaliseerinud olukorra, mida veel kümnend tagasi peeti ühiskondlikult võimatuks?
