Kui eelmises osas, mida saab lugeda SIIT, vaatasime, milliseid psühholoogilisi kõrvalmõjusid võib tekitada püsipaaride puhul partnerite vahetamine, siis seekord võtame vaatluse alla teise külje – turvalisuse. Ja sellel on mitu aspekti.
1. Kõigi osapoolte selgesõnaline nõusolek
See pole mingi teoreetiline mõistujutt – nõusolek on alustala, mis välistab olukorra, kus keegi hiljem kahetsuse, vahelejäämise või avalikuks tulemise tõttu teisi alusetult süüdistab.
Ja olgem ausad: mis võiks olla halba valjuhäälses, teadlikus “jah”- sõnas, kui kõik saavad oma rollist aru?
Siiski on sama oluline mõista, et nõusolek ei ole midagi, mida saab välja rääkida, manipuleerida või “moosida”. Kui keegi pole selleks emotsionaalselt valmis, siis pole mõtet teda veenda ega surve alla panna – see muudab kogu olukorra ebavõrdseks ja ebaturvaliseks. Nõusolek peab tulema ausast soovist, mitte süütundest või partneri rõõmustamisest.
2. Kaitse suguhaiguste vastu
See teema on veidi keerulisem. Teoorias tuleks partnerite vahetamisel iga kord kaitsevahendit vahetada – jah, see tähendab uut kondoomi iga osaleja puhul.
Loomulikult saab ka teisiti, aga olgem endi ja teiste suhtes realistlikud: kui juba ollakse nõus „ühisprogrammiga“, siis ei saa eeldada, et kõik partnerid oleksid monogaamsed ja regulaarselt testitud.
3. Hügieeniriskid, mis pole seotud suguhaigustega
Lisaks suguhaigustele võivad levida ka erinevad infektsioonid ja bakterid. Erinevate kehavedelike kokkupuude, eriti intensiivse tegevuse käigus, võib põhjustada põletikke ja limaskestade kahjustusi.
See risk ei ole küll ainult grupiseksile omane, ka „individuaalprogrammides“ võib seda ette tulla, kuid mitme partneriga suureneb see kordades.
Turvalisus ei tähenda ainult füüsilist kaitset, vaid ka emotsionaalset ja vaimset valmisolekut. Kui need kolm tasakaalus on, saab olla kindel, et kõik toimub mõistlikult ja vastastikusel austusel põhinevalt.
