Pühapäeval, 26. oktoobril kell neli öösel tuleb Eestis taas kellaosutid tunni võrra tagasi keerata, sest riik läheb üle talveajale. Tegemist on iga-aastase rutiiniga, mille eesmärk on paremini sobitada päevavalge aeg inimeste töö- ja elurütmiga. Kuigi paljud tunnevad, et kellakeeramine rikub unerežiimi ja päevast rutiini, on see süsteem Euroopa Liidus endiselt jõus.
Kella keeramise idee sündis juba rohkem kui sada aastat tagasi, kui tööstusriigid otsisid viise, kuidas kasutada maksimaalselt ära päevavalgust ja vähendada energiakulu. Kui kella nihutada kevadel tunni võrra ette, püsib valge aeg õhtuni ning valgustust kulub vähem. Talvel aga naasetakse vööndiaega, et hommikune pimedus liiga pikaks ei veniks.
Euroopa Liidus kehtib suve- ja talveajale üleminekul ühine kuupäev, et siseturg toimiks ühtselt ja transpordi- ning sidegraafikud oleksid koordineeritud. Eesti keerab kellasid samadel kuupäevadel, mis teised liikmesriigid – märtsi ja oktoobri viimasel pühapäeval.
Mõte kellakeeramise lõpetamisest pole uus
Euroopa Komisjon tegi juba 2018. aastal ettepaneku, et liikmesriigid võiksid kellakeeramise kaotada ja valida endale püsiva aja – kas suve- või talveaja. Euroopa Parlament toetas plaani 2019. aastal, ent riigid ei jõudnud kokkuleppele, kumb aeg sobiks paremini. Otsus jäi toppama ja nii keeratakse kella tänaseni.
Ka Eestis on teema aeg-ajalt päevakorda kerkinud. Rahvaalgatus “Tuld talveajale” kutsus üles kellakeeramisest loobuma ja jääma püsivalt suveaja juurde, kuid valitsus pole seni otsust langetanud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on rõhutanud, et Eesti ei saa üksi kellakeeramist lõpetada, sest see tekitaks segadust lennu- ja rongiliikluses ning rahvusvahelises ajaplaneerimises.
