Tarbijavaidluste komisjoni jõudis vaidlus, kus klient nõudis striptiisibaarilt tagasi tuhandeid eurosid, väites, et talle esitati arveid rohkem kui tegelikult teenuseid osutati. Kokku tasus ta ühe külastuse jooksul koos enda ja seotud ettevõtete pangakaartidega 8262 eurot, millest 2590 eurot eraisikuna.
Tarbijale jäi mulje, et hinnad ei vastanud kokkulepitule, osa teenuseid jäid saamata ning kaupleja olevat kasutanud ära tema purjus olekut. Klient soovis seetõttu tellimata teenuste eest raha tagasi.
Baar seevastu väitis, et klient oli korduvalt sama kohta külastanud, tundis hinnakirja ning tasus kõigi teenuste eest vabatahtlikult. Hinnakiri oli nii leti juures kui ka töötajate poolt suuliselt selgitatud. Kõik maksed tegi klient ise oma pangakaartidega ja sisestas ka PIN-koodid.
Komisjon märkis, et vaidluse lahendamisel tuleb tõendada oma väiteid, kuid tarbija ei toonud välja, millised teenused täpselt saamata jäid või millised hinnad olid valesti rakendatud. Samuti ei esitanud ta tõendeid, et kaupleja oleks lepingut rikkunud või teenust tegelikult osutamata jätnud.
„Eluliselt ei ole usutav, et inimene tasub korduvalt teenuste eest, mida ta ei saa,“ seisab komisjoni põhjenduses. Komisjon lisas, et kui tarbija leiab, et tegemist oli kelmuse või muu kuriteoga, tuleks pöörduda politseisse.
Kuna maksed olid tehtud vabatahtlikult ja hinnakiri kliendile teada, jättis tarbijavaidluskomisjon nõude rahuldamata. Samas viidati, et tarbija kasutatud ettevõtte pangakaardiga seotud tehingute puhul võib tekkida hoopis maksunõue.
Kui pooled otsusega rahule ei jää, on neil õigus pöörduda sama vaidlusega maakohtusse.
