Juulis tõusis käibemaks Eestis 24 protsendini. Miks kerkivad hinnad siiski rohkem kui eeldatavad 1,6%? Selgitusi jagab TalTechi ärikorralduse instituudi vanemlektor Paavo Siimann.
Maksutõusu kasutatakse sageli ettekäändena.
“Kui ettevõtte kulud – näiteks tooraine, tööjõu või transpordiga seotud väljaminekud – on juba mõnda aega kasvanud, ent hindu pole muudetud, nähakse käibemaksu muutust kui sobivat hetke, et kõik varasemad kulutõusud korraga lõpphindadesse üle kanda. Sel moel korrigeeritakse hinnad vastavusse tegelike sisendhindadega, kuid kommunikatiivselt tehakse seda maksutõusu najal,” kirjutab Siimann.
Teiseks mängib tema sõnul rolli psühholoogia. Kui tarbijad eeldavad hinnatõusu, väheneb ajutiselt nende tundlikkus – ja ettevõtted kasutavad seda ära. Kui inimesed on harjunud hinnatõusu pelgama, suudetaksegi see neile lihtsamini „maha müüa“, nii et ettevõtetel avaneb võimalus parandada kasumlikkust.
“Kolmandaks sõltub hinnakujundus konkurentsist. Tiheda konkurentsiga valdkondades on hinnatõus keeruline – seal võib ettevõtja pidada paremaks käibemaksutõus ise „alla neelata“. Ent vähese konkurentsiga või nišitoodete puhul hinnatakse sedagi, kui palju on klient valmis maksma – ja hindu tõstetakse vastavalt mainitud hinnangule, mitte ainult maksutõusu võrra.”
Siimann kirjutab, et oluline on mõista, et käibemaks on tarbimismaks, mille tegelik koormus langeb lõpptarbijale. Ettevõtted ise maksavad riigile käibemaksu vaid selle pealt, kui palju nad on ise väärtust lisanud – nad arvestavad maha selle käibemaksu, mille on juba oma ostude eest tasunud. Seetõttu ei ole realistlik loota, et hinnatõus on üksüheses vastavuses maksutõusuga – mängus on ka turuloogika, psühholoogia ja ettevõtluspraktika.
