Tallinna tehnikaülikooli teadlaste sõnul on üks tõsisemaid probleeme ravimijääkide jõudmine veekeskkonda ja sealt tagasi toidulauale.
Tallinna reovesi suunatakse Paljassaare puhastusjaama, sest eesmärk on lasta merre võimalikult puhas vesi. Kõiki mikrosaasteaineid aga puhastusprotsessid eemaldada ei suuda. Tehnikaülikooli keskkonnatehnoloogia teaduslabori juhataja professor Sergei Preisi sõnul bioloogiline puhastus ravimijääke lihtsalt ei lagunda, sest efektiivseid ja odavaid lahendusi pole.
„Bioloogilise puhastamise käigus ravimijäägid ei oksüdeeru ning see bioloogiliste puhastusseadmete mikroorganismide kõrval ka looduse, jõgede, järvede, merede ja ookeanide mikroorganismide kohta,“ selgitas Preis tehnikaülikooli kodulehel avaldatud ülevaates.
Tema sõnul tähendab see, et jõkke, järve või merre jõudes püsivad ravimid määramatult kaua ja satuvad varem või hiljem elusolendite kudedesse.
„Selline sattumine avaldab mõju organismidele vastavalt ravimite otstarbele – olgu need neuroleptikumid, hormoonid, antikonvulsandid, lahtistid või põletikuvastased ravimid. Ravimite mõju on suur ka väikses koguses ja muudab kalade ja molluskite käitumist, nende paljunemis- ja arenguvõimet ning vastupanuvõimet nakkushaigustele, loomapopulatsioonide seisukohast tavaliselt negatiivselt,“ selgitas Preis.
Meditsiiniasutuste reovesi on seejuures eriti ohtlik, sest haiglates kasutatakse ravimeid, mida kodumajapidamistes tavaliselt ei tarvitata. Ta tõi näiteks, et sünteetilise naissuguhormooni analoogi etinüülöstradiooli sisaldus 0,1 nanogrammi vee liitri kohta võib muuta täiskasvanud kalade soo nädalaga. Läänemeres on mõõdetud sellest aga koguni kuni 170 korda suuremaid kontsentratsioone.
Preisi sõnul arendavad mikroorganismid antibiootikumidele vastupanuvõime ning pole võimalik tagada, et looduses ei teki haigustekitajaid, mille vastu tavapärased ravimid enam ei toimi. Osa ravimeid akumuleerub kalade rasvkoes ja jõuab sealt tagasi inimese toidulauale.
„Probleem ei ole veekoguse puhastamisel ühest või teisest saasteainest – kaasaegne tehnika suudab isegi loigust teha allika. Probleem on teha seda kättesaadavate vahenditega, see tähendab mõistliku hinnaga,“ selgitas Preis.
Teaduslabor tegeleb küll uue veepuhastusmeetodi arendamisega, kuid seni on sellised lahendused keerukad ja kallid. Seega on esialgu ainuvõimalik tee viia kasutamata ravimid apteeki, mitte neid kanalisatsiooni visata.
Lisaks ravimijääkidele tõid teadlased välja põhjavee seisundi halvenemise. Eesti geoloogiateenistuse hüdrogeoloogi Joonas Pärna sõnul on maapinnalähedase põhjavee kvaliteediprobleemid sageli seotud põllumajandusega.
„Tegemist on keeruka probleemiga, millele ei ole lihtsat lahendust,“ nentis Pärn.
Tema sõnul on suurema põllumajandusmaa osakaaluga aladel madalad kaevud saastunud nitraatide ja pestitsiidijääkidega. Mõnes piirkonnas on maapinnalähedase põhjavee nitraadisisaldus tõusnud tasemele, mis oli viimati Nõukogude ajal. Probleeme tekitab ka nõuetele mittevastav reovee käitlemine, mille tagajärjel võib majapidamiste reovesi jõuda maapinda.
„Et Eesti põllumajandus oleks majanduslikult konkurentsivõimeline, peavad tootmiskulud olema madalad ja intensiivne tootmine on siin abiks. Samal ajal suureneb nii põhjavee reostuse kui ka pinnaveekogude eutrofeerumise oht. Võti peitub ilmselt põllumajandussektori, teadlaste ning vee kasutamist ja kaitset reguleeruvate ametkondade tihedamas koostöös ja ühises lahenduse otsimises,“ selgitas Pärn.
Teadlaste hinnangul ei ole puhas vesi iseenesestmõistetav ning nii reovesi kui ka põllumajanduskoormus mõjutavad otseselt ökosüsteeme ja inimeste tervist.
Allikas: BNS
