Vaatame üle mõned Eesti sood, nende sügavused ja kus need paiknevad. Eestis on mitmeid soid, millel on erinevad sügavused. Soode sügavus võib varieeruda sõltuvalt konkreetsest soost ja selle tüübist (näiteks rabasoo või madalsoo). Siin on mõned Eesti soode sügavused, mis ulatuvad mõnest meetrist kuni sügavate turbaalusteni:
-
Vällamäe soo (Võrumaal) – see on Eesti üks sügavaima turbaga soo, mille turbakihi paksus ulatub kuni 17 meetrini.
- Kuresoo (Pärnumaa) – Eesti üks vanemaid aga ka paremini säilinud soosid, mille vanus on ca 10 000 aastat. Selle soo turbakihi paksus ulatub 7-8 meetrini.
-
Emajõe madalsoo (Tartumaa) – Emajõe madalsoo turbakihi paksus on umbes 8–10 meetrit. See soo on üks Eestimaa madalsoodest, mis on tuntud oma kõrge veepeegelduse ja turba hulga poolest.
-
Suursoo (Jõgeva ja Tartu maakond) – mõnes kohas on turba paksus kuni 10–12 meetrit, sõltuvalt ala asukohast ja geoloogilisest kujunemisest.
- Agusalu soostik (Ida Virumaa) – paikneb Agusalu kaitsealal, millest on looduskaitse all ca 11 000 hektarit. Turbakihi paksus selles soos võib ulatuda 1-2 meetrist 4-5 meetrini.
-
Kõnnu soo (Läänemere ääres) – siin ulatub turbakihi paksus 6–8 meetrini.
-
Suur- ja Väike-Keilasoo (Harju maakond) – turba paksus varieerub 4–6 meetrit.
Üldiselt on Eesti soodes turba paksus varieeruv ja see sõltub soode vanusest, geograafilisest asukohast ning sellest, kas tegemist on rabasoodega või madalsoodega. Seega ei pruugi väljatoodud sügavused olla 100% täpsed. Raba- ja madalsood võivad sisaldada mitmesuguseid kihte, mis varieeruvad tiheduse, veevarude ja turba koostise poolest.
Mõned Eestimaa suurimad rabasoode piirkonnad, nagu Soomaa rahvuspark või Lahemaa rahvuspark, sisaldavad samuti piirkondi, kus turba paksus võib ulatuda 6-10 meetrini.
Eesti sookaardi leiab näiteks SIIT.
