Parvlaev Estonia huku põhjuste uus uurimine ei leidnud kinnitust vandenõuteooriatele, mille kohaselt oleks enne õnnetust tekkinud laeva keresse auk. Uurimise esialgse lõpparuande järgi on vraki parema parda vigastused tekkinud kokkupuutest merepõhjaga.
Eesti Ohutusjuurdluse Keskuse, Rootsi Õnnetusjuhtumite Uurimise Ameti ja Soome Ohutusjuurdluse Ameti ühises hinnangus märgitakse, et puudub vajadus taasavada 1997. aastal tegutsenud Eesti, Soome ja Rootsi ühiskomisjoni parvlaeva Estonia ohutusjuurdlust. Uurijate hinnangul annab uus analüüs senisest põhjalikuma ülevaate vraki seisukorrast, sündmuste kulust ning süsteemsetest teguritest, mis õnnetuseni viisid.
Aruande järeldused põhinevad mereuuringutel, pääsenute intervjuudel, tehnilistel ekspertiisidel ning teaduslikel arvutustel ja mudeldamisel. Uuringute käigus tehti vrakipaigas kuus eraldi uuringut ning merepõhi on piirkonnas detailselt dokumenteeritud. Selgus, et laeva keskosa toetub jäigale aluskorrakivimile ning vraki paiknemine nõlval on põhjustanud selle märkimisväärse liikumise aastate jooksul.
Vrakk on ajas nihkunud ja selle seisukord halveneb
Vrakk on ajas oluliselt kahjustunud ning nihkunud, kusjuures parema parda vigastuste kuju vastab selle kõrval asuva aluskorrakivimi vormile. Uurijate hinnangul võib vraki seisukord edaspidigi halveneda ning tekkida uusi deformatsioone.
Täiendav analüüs näitas, et 1990. aastatel tehtud vraki katmistööde dokumentatsioon osutus väärtuslikuks tõendusmaterjaliks, võimaldades rekonstrueerida vraki asendi ja liikumise muutusi. See selgitab, miks osa parema parda vigastusi ei olnud varasemates uuringutes nähtavad, kuid ilmnesid hiljem vraki nihkumise tõttu.
Uurimine ei leidnud viiteid kokkupõrkele teise laeva või objektiga ajal, mil Estonia oli veel veepinnal, ega märke plahvatusest paremas pardas või vööripiirkonnas. Merepõhjast üles tõstetud vöörirambi uurimine ning arvutuslik mudeldamine kinnitavad 1997. aasta uurimise järeldusi, mille kohaselt purunes vöörivisiir lainete koormuse tõttu, avades vöörirambi ja põhjustades vee kiire sissevoolu autotekile.
Uuendatud mudeldamine toetab senist stsenaariumi, mille järgi viis just kiire vee sissevool vöörirambi kaudu laeva ümberminekuni. Alternatiivsed versioonid, sealhulgas vee sissetung parema parda avausest, ei ole kooskõlas arvutuste, tunnistajate ütluste ega muu kogutud tõendusmaterjaliga.
Parvlaev ei olnud merekõlblik varjatud konstruktsiooniliste puuduste tõttu
Uurijate hinnangul ei olnud parvlaev Estonia merekõlblik, kuna laeval esinesid kontrollimata ja tuvastamata konstruktsioonilised puudused ning sertifikaatidel kajastamata erandid. Täiendava uurimise käigus koguti 68 pääsenu tunnistused, mis viitavad vee liikumisele autotekilt allpool asuvatesse kajutialadesse ning kinnitavad, et laeval ei veetud militaarsõidukeid.
Lõpparuandes rõhutatakse, et Estonia uppumine ei olnud ühe konkreetse põhjuse ega üksikute otsuste tulemus, vaid keeruka süsteemse läbikukkumise tagajärg. Puudulik regulatiivne raamistik, projekteerimis- ja ehitusvead, ebapiisav järelevalve, sertifitseerimisprobleemid ning sektori ohutuskultuur lõid olukorra, kus õnnetust ei olnud enam võimalik vältida.
Uurijate hinnangul on avalik arutelu sageli keskendunud üksikutele teguritele, nagu laeva kiirus või hooldus, kuid need ei selgita õnnetust eraldiseisvalt. Katastroof oli süsteemsete vigade kuhjumise tulemus. Samas tõi õnnetus kaasa olulised muudatused meresõiduohutuses, sealhulgas rangemad nõuded vöörikonstruktsioonidele, laevade püstuvusele ja päästevahenditele.
Kõiki olemasolevaid tõendeid arvesse võttes järeldatakse, et parvlaev Estonia uppus vöörikonstruktsiooni purunemise tõttu ning parema parda vigastused on tekkinud hilisemast kokkupuutest merepõhjaga. Seetõttu ei pea uurijad vajalikuks parvlaeva Estonia õnnetuse ohutusjuurdluse taasavamist.
Allikas: BNS
