Alustame algusest. Meestelehe toimetuse kõrvu jõudis info, et kui näiteks Mari ostab Toomase auto sama panga liisinguga, millega Toomas seda sama autot liisis, ei pea keegi automaksu maksma, sest omanik ei vahetu. Auto on panga nimel ja riigile makse ei maksta. Hakkasime seda hüpoteesi uurima. Kõik teised ju maksavad registreerimistasu?
Just – omanik ei vahetugi, kuigi vahetub kasutaja. Samal ajal on nii Mari müünud, kui Toomas ostnud auto – aga sama pank jääb omanikuks. Uskumatu, aga tõsi.
Kokku küsisime antud infot nii SEB Pangast, Swedbank-ist, LHV Pangast kui ka COOP pangast ning kõik ütlesid kui ühe vitsaga löödud: Kui omanikuks jääb sama pank siis riigile ei pea automaksu registreerimistasuna tasuma. Vahetub ainult kasutaja.
Mida see tähendab?
Kokkuvõtvalt tähendab antud olukord seda, et kuni auto püsib ühe liisingufirma või panga nimel, ei pea registreerimistasu riigile tasuma. Ja nii igavesti!
Kes kaotab raha ja kes võidab?
Antud olukorras võidab kõige rohkem liisingut pakkuv pank, sest uuele kliendile on soodsam hoida auto sama panga liisingus. Kõige rohkem kaotab riik, kuna registreerimistasu on edasi lükatud teadmata tulevikku ning ebavõrdses olukorras on raha kogunud autoostja, kes auto välja maksab ja enda nimele ostab. Tema peab registreerimismaksu kohe tasuma.
Kas pangad kavaldasid riigi üle?
Võibolla keegi ei osanud seda detaili vaadata aga… Fakt on see, et pangamaksu Eestis ei tulnud ning isegi automaks läheb pangaliisingutest mööda!
Mis on tehingu tegelik sisu?
Siin on nüüd maksuõigusliku tõlgendamise mõttes oluline nüanss: Kas olukord, kus auto püsib ühe panga liisingus näiteks 20 aastat, kuid 6-7 korda vahetub vastutav kasutaja, kellest igaüks peab end auto omanikuks selle liisingu perioodi vältel, on maksuõiguslikult vaadeldav vaid liisingu omandina?
Huvitavad faktid
Lugeja peab kindlasti tegema vahet liisingul ja omandi reservatsioonil, sest tõesti, liisingu puhul antakse üle asja kasutusõigus, aga mitte omand. Omand kuulub pangale. Samas eluline näide: kui Toomas ostab liisingusse auto, siis kasumi selle võõra omandi müügilt saab Toomas endale (ostu-müügi hinna vahe), kui müüb liisingus oleva auto näiteks Marile. Seega maksuhaldur võib registreerimismaksu kohapealt küsida, kes tegelik vara omanik on, kui omand on seatud siiski vaid nõude tagamiseks, mitte omandist tuleneva väärtuse ja/või vastutuse kandmiseks, mis on tavapärase omandisuhte või omandivormi üheks aluseks.
Kas riik oli õigusloome seisukohast selle nüansiga kursis või mitte?
Maksude seisukohast on see mitme miljoni euro küsimus!
Fakt on see, et praktiliselt iga autot ostev inimene on täna nõus auto „endale ostma“ sama panga liisingusse, kui sellega saab mitu tuhat eurot kokku hoida.
Igal juhul on liisingust saanud maksude ajatamise tööriist.
