Investeerimismaailmas räägitakse aktsiatest, kinnisvarast ja kullast. Aga kõrgmoes on tekkinud omaette „varaklass“, mis on suutnud pakkuda paremat tootlust kui nii S&P 500 indeks kui ka väärismetallid. Jutt käib Hermès Birkin kottidest.
Numbrid, mis panevad kulmu kergitama
2016. aasta Baghunteri uuringu järgi on Birkinid viimase 35 aasta jooksul kallinenud keskmiselt 14,2% aastas. Võrdluseks – S&P 500 tõi sama aja jooksul umbes 8,7% tootlust, kuld aga suisa –1,5% aastas. Mõnel oksjonil on eriti haruldased mudelid läinud ka kuue- või seitsmekohaliste summade eest.
Miks hinnad nii tõusevad?
Põhjuseid on kolm. Esimene nendest on kottide nappus – Hermès toodab neid piiratud koguses ja ei reklaami ametlikke tootmisnumbreid. Teiseks on käsitöö – iga kott valmib tippmeistrite käe all ja kolmandaks prestiiž – Birkinit on peetud moeajaloo “püha graaliks“.
Just see kombinatsioon on taganud, et isegi majanduskriiside ajal on hinnad püsinud kõrged või koguni kasvanud. Näiteks COVID-19 pandeemia ajal, kui paljud varad kaotasid väärtust, säilitasid Birkinid oma hinna ja haruldasemate mudelite väärtus lausa kahekordistus.
Kus on konks?
Kui jätta kõrvale turu küllastamatus ja haruldaste mudelite oksjonihinnad, on oluline mõista, et Birkinit ei saa lihtsalt Hermèse poest letist küsida. Paljudes butiikides peab ostja esmalt tegema nn pre-spend’i, ehk kulutama muudele Hermèse toodetele – mõnikord kuni 100 000 euro väärtuses –, enne kui talle üldse antakse võimalus Birkinit osta. See muudab „investeerimise“ pigem jõuka eliidi mänguks kui reaalseks varaklassiks laiemale ringile.
Lisaks tuleb arvestada likviidsusega – kotti ei müü nii kiiresti nagu aktsiat. Võltsingud on laialt levinud, seega on vaja ka professionaalset autentimist. Samuti peab mõtlema hooldusele kotid vajavad õiget hoiustamist ja regulaarset hoolt. Selliselt investeerides tuleb arvestada ka trendide riskiga – kuigi Birkin on püsiv ikoon, võivad teised mudelid moekäänakutes kiiresti väärtust kaotada.
Birkin pole täna enam pelgalt moeaksessuaar, vaid luksuse ja investeerimise ristumiskoht. Statistika räägib muljetavaldavat keelt – tootlus on olnud parem kui aktsiaturul või kullas. Aga sissepääsupilet sellele turule on kallis, riskid on reaalsed ning enamikule jääb see pigem eksootiliseks kõrvalteemaks kui päris investeeringuks.
