Senistele linnaplaneerimise tavadele peab leidma jätkusuutlikumaid alternatiive, sõnasid maailma tipparhitektid Eesti Kunstiakadeemia (EKA) Arh konverentsil.
Tänu digitaliseerimisele ja kohalike biomaterjalide osakaalu suurendamisele võiks teadlaste hinnangul Eesti ehitussektor omakorda tõusta innovatsiooni algatajaks kogu maailmas.
Arhitekt Andres Sevtsuk juhendab igapäevaselt MIT-s linnade kujundamise ja arendamise teadusprogrammi. Oma esitluses tõi teadur välja, et linnaruumi senisele kujundamisele tuleb leida jätkusuutlikumaid alternatiive. “Mida hajusamad on linnad, seda rohkem süsinikuheidet seal tekib. See kehtib nii transpordi kui hoonete energiatarbimise kohta. Näiteks on Eestis ühekorruselise eramaja elektritarbimine 60 protsenti kõrgem 10-korruselise korterelamu omast ruutmeetri kohta. Ehk teisisõnu tuleb kasvatada linnade tihedust, mis omakorda tähendab, et linnakeskused peavad olema elatavad ja kõnnitavad,” sõnas Sevtsuk oma esituses.
Küsimusele, kuidas tulevikus linnaruumi jätkusuutlikemate ehitussüsteemidega luua, otsiti lahendusi tööstuse digitaliseerimisest ning kohalikest biomaterjalidest. Taani arhitektuuriteadlane Mette Ramsgaard Thomsen tõi näiteks puidu, mida loeti veel kümmekond aastat tagasi eksperimentaalseks materjaliks.
“Suurettevõtted ja avalik sektor on viimastel aastatel toonud meie linnaruumi puitarhitektuuri referentsprojekte, mis tõestavad, kui võimekas ehitusmaterjal see on. Iga uue hoone ehitusprotsessis kogub ehitussektor teadmisi, kuidas seda süsteemi veel laiendada ja skaleerida. Siin asetub tähelepanu ehitusmaterjalide nutikamale kasutamisele. Et puit on siiski piiratud loodusvara, tuleb meil hoonetesse kaasata ka taaskasutatud materjali. Taaskasutades ehitusmaterjale ning väärindades jääke, astume me suure sammu ehitussektori ressursimahukuse leevendamiseks,” kirjeldas Thomsen.
Thomseni sõnul on uute ehitussüsteemide loomisel oluline ka ehitustööstuse lokaalsus, milles on just Eestil Euroopaga võrreldes eelis. “Et vähendada kogu sektori jalajälge, peab nii hoonete tootmise kui ka materjali võimalikult lõpppunkti lähedale tooma. Arenenud puidutööstuse riigina tuntud, on Eestil siin head eeldused olemas. Samuti on siinne sektor piisavalt väike uute lahenduste juurutamiseks,” sõnas Thomsen.
Šveitsi arhitekt ja teadur Fabio Gramazio tõi puitehituse jätkusuutlikkuse üheks arengutakistuseks selle keerukuse. Nimelt koosnevad konstruktsioonid väga paljudest detailidest. Tööstusliku tootmise jaoks tehtavad lihtsustused toovad endaga kaasa aga puidu raiskavama kasutamise. Gramazio tõi välja, et ehitusressursse lubaks säästlikumalt kasutada nutikam projekteerimine ja digitaalselt juhitud automatiseeritud tootmine.
EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Sille Pihlak tõi oma avakõnes välja, et Eesti kinnisvaraarendajatel, puidutööstusel ja teadusasutustel on eelmainitud teemades juba mõningad töövõidud ette näidata. Näiteks rajatakse järgmistel aastatel Tallinnasse mustermaja süsteemi põhjal lasteaedu ning “Slendermaja” süsteemis ehitatakse esimene neljakordne puidust kortermaja. Samuti algatati ehituses vähe- ja taaskasutatud puidu rakendamist edendav koostööprojekt “Puuster”.
Konverentsi juhi Siim Tuksami sõnul on ruumi mõjutavate süsteemide loomisel oluline avatus ja paindlikkus, kuid ennekõike nende võime luua tähenduslikke keskkondi. “Ajalugu on näidanud, et kui süsteemid on liigselt optimeeritud, kukuvad need varem või hiljem läbi, sest keskkond ja ühiskond on pidevas muutumises,” ütles Tuksam
EKA Arh konverents on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline eelretsenseeritud konverents, mis toimub Tallinna Arhitektuuribiennaali satelliidina. Tänavuse konverentsi “Süsteemide ehitamine” eesmärgiks oli uurida süsteemse mõtlemise minevikku, olevikku ja tulevikku kõikidel ehitatud keskkonna tasanditel ning kujutleda teid, mis viivad tähenduslike süsteemide loomiseni. Konverentsi aitas korraldada Eesti Kultuurkapital.
Allikas: BNS
