Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöö muudab täielikult senist arusaama ateroskleroosi ravist; tulemused näitavad, et rakutasandil areneb see krooniline haigus meestel ja naistel erinevalt, mis loob aluse senisest täpsemale ravile.
Ateroskleroos on krooniline haigus, mille korral koguneb veresoonte seintele rasva- ja lubisete, ahendades veresooni. Need paksendid võivad aja jooksul soone täielikult sulgeda ning põhjustada seeläbi infarkti või insuldi.
Kuna haigust soodustavad tänapäeva ühiskonnas laialt levinud terviseprobleemid, nagu kõrge vererõhk ja diabeet, on ateroskleroosiga seotud südame-veresoonkonnahaigused muutunud üheks peamiseks üleilmseks surmapõhjustajaks. Igal aastal sureb ateroskleroosi tõttu ligikaudu 19,8 miljonit inimest.
Just haiguse katastroofiline mõju ajendas doktoritöö autorit Katyayani Sukhavasit ateroskleroosi molekulaarset olemust põhjalikumalt uurima. “Senised geneetilised uuringud osutavad üksikutele riskiteguritele,” rääkis ta. “Haiguse paremaks mõistmiseks tuleb aga uurida, kuidas geenid ja neid ümbritsev keskkond koos toimivad.”
Selleks ühendas Sukhavasi üksikraku RNA-sekveneerimise ja geeniregulatsioonide võrgustike uurimise, et tuvastada molekulaarsed mehhanismid, mis mõjutavad ateroskleroosi kulgu. Sellise integreeritud lähenemisega õnnestus doktorandil esmakordselt määratleda rakutasandil olevad juhtimisahelad, mis viivad haigust edasi.
Uuringust selgub, et kuigi meeste ja naiste veresoonte seintele tekkinud paksendite rakuline ülesehitus on sarnane, toimuvad neis rakkudes erinevad protsessid. Naistel kulgeb haigus pigem rakkude lubjastumise kaudu, mis muudab veresoonte seinad jäigaks, isegi luuliseks, soodustades seeläbi nende kulumist. Meestel kaasneb ateroskleroosiga sageli hoopis põletik, mis muudab paksendi kergesti rebenevaks, ning toob kaasa kõrgema infarktiohu.
“Bioloogiline sugu pole pelgalt riskitegur, vaid kujundab olulisel määral ka ateroskleroosi molekulaarset kulgu,” rõhutas Sukhavasi. “Selle asemel, et kõigile ühesugust ravi määrata, saame liikuda sihitud ravi suunas. Naiste puhul tähendaks see selliste ravimite väljatöötamist, mis ennetaksid arteriaalsete rakkude luustumist. Meestel võiks keskenduda paksendite stabiliseerimisele ja ohtliku põletiku vähendamisele.”
