Vabariigi president Alar Karis kuulutas välja politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse, mis reguleerib numbrituvastuskaamerate kasutamist politsei- ja piirivalveameti töös ning rõhutas, et see ei tähenda heakskiitu viisile, kuidas kaameraid on seni kasutatud.
“Nagu siseminister on tõdenud, kaamerate paigutamise aluseks peab olema kirjalik ja konkreetne ohuhinnang, millest nähtub ülim vajadus salvestiste kogumiseks konkreetses asukohas. Selline nõue tuleneb kehtivast korrakaitseseadusest, millele viitab ka uus seadus. Praktikas pole seda nõuet aga alati järgitud,” lausus Karis, lisades, et politsei- ja piirivalveameti teenistuslik kontroll näitas, et kaameraid on kohati paigaldatud ebapiisava kaalutlusmaterjali alusel või sootuks selleta.
Karis märkis, et vastuvõetud seaduse hindamisel peab ta lähtuma korrakaitseseaduse õigest tähendusest ja mitte sellest, milline on olnud numbrituvastuskaamerate kasutamise tegelik praktika.
“Selle seaduse paragrahv 34 ütleb, et jälgimisseadmestikku võib kasutada “ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks”. Siin on silmas peetud konkreetset ohtu, mitte abstraktset või oletuslikku ohtu. Samas on vajadust numbrituvastuskaamerate järgi tihti põhjendatud just üldiste oletustega. Näiteks on leitud, et kaamerad peaksid katma kurjategijate peamised liikumisteed. Kui võtta aluseks niisugune põhjendus, siis võiks olla hõlmatud kogu liiklusvõrk,” ütles president ja lisas, et kahtlemata peavad politseil olema kaasaegsed vahendid oma ülesannete täitmiseks, kuid on ka oluline tagada, et liiklejatel poleks tunnet, nagu neid kõikjal jälgitaks.
Nõue puudutab ka droonikaameraid ja teisi jälgimisseadeid
“Kehtiv seadus võimaldabki seda tagada, kuid vaid eeldusel, et seda tõlgendatakse korrektselt. Tõsiselt peab võtma võimalust, mida on maininud ka politsei- ja piirivalveameti juht (Egert Belitšev), nimelt, et numbrituvastuskaameraid paigutatakse mõnda asukohta üksnes ajutiselt. Teisisõnu ei saa piirduda vaid ühe ohuhinnanguga, vaid kaamera vajalikkust mingis asukohas peab jätkuvalt hindama ja konkreetse ohu puudumisel kaamera taas eemaldama,” sõnas Karis ja märkis, et sama üldnõue puudutab droonikaameraid ja teisigi jälgimisseadmeid.
“On põhimõtteline küsimus, kas lubatud on nii-öelda igaks juhuks jälgimine või hakatakse andmeid koguma alles siis, kui tekkinud on mingi konkreetse ohu kahtlus. Viimasel juhul saab ka numbrituvastuskaameraid paigutada vaid sinna, kus see on hädapäraselt vajalik. Selline käsitlus kajastub kehtivas õiguses ning ka uus seadus jääb sama põhimõtte juurde,” ütles Karis.
Riigikogu kiitis seadusmuudatuse heaks 8. oktoobril. Lisaks politsei- ja piirivalveametile ja julgeolekuasutustele saab numbrituvastuskaamerate andmetele juurdepääsu maksu- ja tolliamet.
